kuidas ma peaaegu aru kaotasin

Mul ei tulnud ühel õhtul und. Tulenes see ilmselt asjaolust, et tegin päeval kiire uinaku, mis viimasel ajal kahjuks liiga sageli ette tuleb. Vaatasin siis filmi. I Am Legend. Olen seda näinud korduvalt, teoreetiliselt saab seda mu all time favorite filmiks nimetada.

Mis mind korraks maailma olemuses kahtlema pani, oli asjaolu, et filmil on järsku TEINE LÕPP. Lihtsalt teine. Täiesti erinev. Mitte midagi sarnast. Praktiliselt muutus minu jaoks selle tõttu ka filmi sisu. Mis toimub? Kujutan ette? Mäluprobleemid? Varajane Alzheimeri tõve tunnus? Kui ma ei mäleta filmi lõppu, mida vähemalt 87 korda vaadanud olen, siis kuidas ma üldse mäletan, mida ma eile hommikusöögiks sõin.

tenor

Murdsin siis kell kaks hommikul pead ja pähe torkas üks vandenõuteooria. Nelson Mandela oli Lõuna-Aafrika Vabariigi poliitik ja inimõiguslane, kes 1962. aastal arreteeriti ja veetis järgmised 27 aastat vangis. 1990. aastal Mandela vabastati ning 1994. aastal valiti ta LAV-i esimestel väidetavalt vabadel ja demokraatlikel valimistel LAV-i presidendiks. Kuid maailmas on väga palju inimesi, kes väidavad, et nad mäletavad surmkindlalt, et Nelson Mandela suri vanglas 1980. aastatel ja et telekanalid üle maailma kajastasid tema suurejoonelist matusetseremooniat. Siit tuleb ka termin Mandela efekt. Mandela efekti puhul on tegemist fenomeniga, mis ühendab inimesi, kellel on ühe konkreetse tõiga suhtes ühine, jagatud “vale” mälestus.

Muinasjutus “Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi” on rida: “Peeglike, peeglike seina peal, kes on kauneim ilma peal?”. Inglise keeles on see “Mirror, mirror on the wall..”. Aga kui sa nüüd avad ingliskeelse “Lumivalgekese” raamatu või loed seda netist, siis näed, et see lause on hoopis “Magic mirror on the wall”

Veel üks väga populaarne ja kõigile tuttav fraas, mis on ära muudetud, pärineb filmist “Forrest Gump” (1994): “Life is like a box of chocolates…” (“Elu on nagu šokolaadikarp…”). Täna on see lause: “Life WAS like a box of chocolates” (“Elu OLI nagu šokolaadikarp…“).

Olin nii kindel, et see ongi see. Lootus, et saan rääkida (kellele ma sellest rääkima oleks üldse pidanud, et nagu pooletoobine ei paistaks?), et omal ajal oli filmil ikka teine plot ja et kõik inimesed kohe innukalt nõustuvad kustus aga kohe, kui lasin käiku väikese googeldamise. Tuleb välja, et tegemist on kõigest alternatiivse plotiga, mis lihtsalt ära vahetatud on? Ja sellel  l i h t s a l t  on kaks erinevat lõppu? Minu jaoks väga imelik. Miks nad mind segadusse tahavad ajada? Kas inimesed seda ikka teavad? Ehk mingi twitteri hashtag ka trendimas juba? #whathappenedtoiamlegend. Ma olin reaalselt sellist asja twitteri otsingusse kirjutamas.

Mandela efekt

kui palju on asju, mida me ei vaja

Me elame globaalse tarbimiseajastul, kus tarbimistempo üha kiireneb. Eesti keele sõnaraamatu kohaselt on tarbimisühiskond ühiskond, milles kaupu tarbitakse üle tegelike vajaduste. Suurem osa ühiskonnast määratleb ennast asjade kaudu, mille tõttu on inimeste väärtushinnangud muutunud. Me tunneme kohustust omada kõige uudsemaid tooteid. Kodud on täis vidinaid, mis peale mõnda aega kasutamist tolmu koguma jäävad. Sellele järgneb aga küsimus – miks me tahame osta asju, mida me ei vaja?

0*7aRjjvL7db0G-POv

Uue asja soetamine tekitab suure elevuse. Elevuse, mis juba mõne päeva möödudes vaibuma hakkab. Kuna aga soov end kogu aeg hästi tunda püsima jääb, ostame asju veelgi. See on surnud ring. Asjad, mis sisuliselt peaksid tõstma tuju, võimaldavad seda vaid lühiajaliselt. See on osa meie identideedist. Kõik, mis on uus, erinev või ebatavaline jääb silma ja tekitab tunde, et meil on seda vaja.

Asjade ostmine on seotud meie enesehinnanguga. Mida enam asju me omame, seda enesekindlamalt me ennast tunneme. Jõukuse ja heaolu väljanäitamine asjade näol paneb see meid teiste suhtes paremini tundma. Loodame oma kokku ostetud varaga teistele muljet avaldada. Kui mõni sõber või tuttav on ostnud mõne uue uhke asja, tekib tihtipeale vajadus teha seda sama. Kaldume üksteist mõõtma pigem asjade, mida omame, kui tunnete üle, mida tunneme.

Ükskõik kui palju me ka ei irvitaks tobedate reklaamide üle, oleme neile siiski vastuvõtlikud. Kõikjale kuhu vaatame, näeme reklaame, mis ütlevad meile, et just seda toodet ostes tunneme end paremini või näeme ehk isegi paremad välja. Meil on kalduvus uudsusele, mida reklaamijad targalt ära kasutada suudavad. Ameerikas populaarse Black Friday eel valmistuvad jaemüüjad selle tumeda päeva jaoks meie ostuvajaduse stimuleerimiseks ette kuid. Ainult täna! Saa osa parimast pakkumisest! Tegutse nüüd! – need on vähesed viisid kuidas jõuda meie alateadvusse ilma, et me ise arugi saaks.

Me elame külluslikus asjade maailmas, suurte kaupluste ja internetist ostmise võimalusega. Igaüks meist võib ennast asjadega üle ujutada. Me ostame asju, mida ei vaja, sest arvame, et vajame neid. Pole mingit märki sellest, et ükski neist asjadest kedagi õnnelikumaks teeks. Pigem tundub vastupidi, sest liigne materiaalne vara ja läbimõtlemaud ostud ei rikasta meie elusid, vaid see hoiab meid hetkedest pere, sõprade ja tuttavate seltsis eemal.

6 kohvikut, mida Helsingis külastada

 

6 kohvikut Helsingis, mida külastada

Oled sama suur kohvisõber nagu mina? Otsid pühapäevaseks brunch‘itamiseks kohta või soovid niisama aega surnuks lüüa? Siin on sulle viis kohta Helsingis, kuhu kindlasti kohvi nautima minna soovitan. Kõik asuvad Helsingi südames, kümne kuni viieteist minutilise jalutuskäigu kaugusel keskusest.

 

Brooklyn Cafe & Bakery | Fredrikinkatu 19

Väike tükike New Yorgist otse sinu silme ees. Kaks õde Brooklynist otsustasid oma kohvrid pakkida ja siin, Helsingis, oma kohviku avada. Nende autentsed to die for bagel’id viivad keele alla, otse NYC-st. Sellal kui mina seal viibisin, askeldas 1/3 külastajatest arvutite taga ehk see on täpselt see coffee shop, kuhu tööd tegema minna.

Lugesin arvustusi ja keegi olla oma rahakoti maha unustanud kuid siiski ei jäänud ta hommikukohvist ilma. Brooklyn Café saved the day!

Café Bar No 9 | Uudenmaankatu 9

Parim spot lõunatamiseks. Võrreldes kohvikut ümbritsevate restoranidega, on hinnad Café Bar No 9’is üsna taskukohased. Seejuures on hinna ja kvaliteedi suhe ka kenasti paigas. Nagu koha nimeski on välja toodud sõna bar, on see baarisarnane kohvik ehk puudub lauateenindus, kuid see ei muuda kogemust karvavõrdki halvemaks, see on justkui selle koha eripära.

Strindberg | Pohjoisesplanadi 33

Koht, kus vibe on pisut kõrgemast klassist. Sama lugu ka hindadega, kuid esmaklassiline teenindus on seda igati väärt. Esimesel korrusel asetseb kohvik, teisel aga restoran. Vaikne. Hubane. Lihtne. Nad serveerivad klassikalisi roogasid ja eriti meeldib mulle see, et teenindajad täidavad veeklaase regulaarselt. Kui selle koha kasuks otsustad, on võrreldamatu külastus garanteeritud.

Karl Fazer Café | Kluuvikatu 3

Kui brunch‘itada armastad, siis see koht on sulle. Karl Fazer Café on mainekas kohvik kesklinnas. Oma rikkaliku kondiitritoodete valikuga on nad teada-tuntud (tšilli-šokolaadikook – it’s a must) ja sageli ka üsna ülerahvastatud, eriti nädalavahetustel, ja selle tõttu võib seal osutuda küllaltki mürarikkaks.

La Torrefazione | Aleksanterinkatu 50

Linna parim kohv. Rohkem polegi vaja midagi lisada, haha. Valgusküllane La Torrefazione paikneb Kamppi viiendal korrusel, millelt avaneb imeline vaade Aleksanderinkatu tänavale. Suurepärane koht, kuhu šoppamisele vahelduseks  maanduda ja hinge tõmmata. Ka see kohvik võib oma asukoha tõttu rahvarohkeks osutuda, kuid sellele vaatamata on õhkkond alati õdus. La Torrefazione külastamine on minu jaoks juba harjumuseks saanud, sest seal reaalselt     on     parim     kohv.

SIS. Deli+Café | Kalevankatu 4

Maitsev, värske, tervislik ja lihtne. Jällegi  loobusid kaks õde oma töökohtadest, tahtes teha midagi, mida nad naudivad ja millesse tõeliselt usuvad, teha midagi oma kätega -rajada üks kohvik. SIS. Deli+Café väärtustab ökoloogiat ja tahet areneda. Nad on oma lõõgastava atmosfääriga, mille on nähtavasti esile kutsunud hubane minimalistlik interjöör, osutunud mu lemmikuks.

 

Brooklyn Cafe and Bakery | Café Bar No 9Strindberg | Karl Fazer CaféLa Torrefazione | SIS. Deli+Café

lihtsaim viis oma asjade organiseerimiseks

… on enamus asjadest lahti saada.

Sattusin tegelikult Minimalistide kodulehele ja sealt otsapidi sellele postitusele, mis omakorda viis edasi järgmiste sissekanneteni, millest tingituna ma nüüd koju minnes kõik asjad, mis vähemalt nädal aega kasutust pole leidnud, ära viskan. Ema kindlasti loeb ja vangutab pead. Hea küll, mitte nädal aega. Kuu ehk?

kui eestlane oled sina?

Oma inglise keele kodust tööd eestlaste tolerantsuse teemal tehes sattusin ühele vanale artiklile, mida tegelikult vist iga eestlane juba lugenud on. Nüüd hiljem uuesti lugedes paneb see muigama täpselt samal viisil, nagu kunagi.

Aplaus inimesele, kes selle kõik kokku vorpis, silmnähtavalt võttis see palju aega. Ma isiklikult poleks kõige selle peale tulnud. Neist kahe peale võib-olla, seda ka kõva ajuragistamise tulemusena, mis võtnuks aega ehk nädal.

Toon välja mõned enda jaoks huvitavamad punktid, mis mind kõige rohkem kõnetasid. Kõige esimene punkt on kindlasti kõige akuraatsem (kes teadis, et sõna akuraatne tegelikult ka eesti keeles eksisteerib? Mina mitte näiteks):

“sa tead, et oled eestlane, kui kasutad sõna “normaalne” liiga tihti”

Väga eestlaslik. See sõna on lausa nii normaalne, et kindlasti kasutab seda iga normaalne eestlane. Ja kui ei kasutaks, siis ta lihtsalt poleks normaalne eestlane. Meie vene keele õpetaja kategooriliselt keelab seda igatahes kasutada, sest see on tema jaoks ilmselt liiga normaalne;

“sülitad hea õnne tarvis kolm korda üle õla”

Kirjutasin paralleelselt “pühapäevase kohvi” postitust tegelikult ja mainisin seal üle õla sülitamist. Ma ei kasuta seda väljendit just tihti ja tegelikult vist ei kasuta üldse, aga naljakas, et just nüüd, kui ma tolle artikli otsa sattusin;

“oled Soomes käinud”

vist ei vaja kommentaare;

“ütled sõna “noh” (inglise keeles kõlab nagu ei) isegi siis kui räägid inglise keeles, ainult selleks, et inimesi segadusse ajada”

see punkt ajas naerma. Kahtlen, et seda meelega kasutatakse. Lihtsalt lipsab üle huulte, noh.

“su parima sõbra tüdruksõber on su inglise keele õpetaja tütar, kes on su vanavanemate naaber …”

tegelikult on vist see punkt kõige akuraatsem hoopis. See tuleb esile eriti kohas, mis on analoogne kohaga, kus ise elan. Ja mistahes uue inimesega sa ka ei tutvuks, teil on kindlasti vähemalt üks ühine tuttav;

“sõna “kurat” on lauses iga teine”

kui see pole eestlaslik, siis sajaprotsendiliselt minulik küll. Kahjuks.

“oskad lõpetada lauset “Kui Arno isaga koolimajja jõudis, …”

kõik oskavad. Mina oskan. Mu ema oskab. Su vanaisa oskab. Kolmanda klassi laps oskab. Ei, kolmanda klassi laps vist ei oska. Ma nüüd ei teagi, mis klass see on, mil seda lugema peab?

“”Ühesõnaga” tähendab, et üks ääretult pikk selgitus on tulemas”

jälle tunnen ennast ära;

“sulle meeldib kiluvõileib”

jah, jah ja jah. Ehkki kõigi puhul seda öelda ei saa.

 

 

 

 

pühapäevane kohv


img_8042

Kord külastasime emaga Rohuaia kohvikut. Koht on meile nii südamelähedaseks saanud, et käime siin pea iga kord kui linna satume. Võtsime oma kohvid, istusime maha ja puhusime niisama juttu. Polnud vist kümme minutitki rahulikult istunud, kui ma ühel hetkel mingit jõle põnevat lugu jutustades endale kogu kohvi sülle tõmbasin. Iseenesest pole nagu hullu midagi, kõigest kohv, aga ma olin sealt joonud vaid mõne lonksu ja mul olid jalas VALGED PÜKSID. Väga minulik. Teenindaja tõttas lapiga appi muidugi, aga üsna tülikas koristada, kui terve põrand ujub. Teist kohvi asemele igaks juhuks ei võtnud.

Käisin seal täna jälle, üks vaba auk oli vaja kuskil ära kohvitada. Tööl oli see sama teenindaja, kes usinalt mind tookord abistas. Kahtlen, et ta üldse seda vahejuhtumit mäletas, sest ma ise selliseid asju ei mäletaks. Mul vahel F-is oli nii, et kui keegi kuskilt lauast maksma tuli, vaatasin oma “teenindaja pilguga” otsa ja mõtlesin, et läheb tellimiseks.

Korra ta nurga tagant piilus. Ilmselt kontrollis, kas mul peaks juhuslikult teatavat abi vaja minema. Võttes arvesse veel seda, et ma olin arvutiga ja kui olekski pidanud kuskile midagi lendama, oleks ta loodetavasti stardivalmilt kohale lipanud. Pärast sellele mõtlemist sülitasin varmalt kolm korda üle õla. Kohvi ümberajamine oli viimane, mis juhtuda võinuks.

Pärast toda kohvi sülleajamisintsidenti tahtsime veel poest läbi hüpata. Ei kavatsenud autosse norutama jääda – läksin kaasa ja tegin näo nagu mu valged püksid peavadki nii olema. Igasugu isevärki asju tänapäeval moes nagunii.

 

klienditeenindusest

Kliendieenindajana töötades olen avastanud, et see on mulle nii palju juurde andnud. Olgu see klient nii needy kui tahes, temaga tuleb olla kannatlik ja naeratada ja jääda positiivseks. Selle lühikese ajaga kasvas paksu nahka ikka kõvasti juurde. Enam nii kiiresti närvi ei lähe ja kui tegelikkuses tahaks lihtsalt pisaraid valada, siis suudan endas rahu säilitada ja häirimatult edasi naeratada. Ühe korra selle aja jooksul ma siiski sõna otseses mõttes jooksin tualetti nutma. See oli esimestel nädalatel ja noh, eks iga halva kogemusega õpib midagi ja iga halb kogemus muudab järgmist selle võrra paremaks. Kuigi pärast seda intsidenti ma mõtlesin küll, et sinna ma enam tagasi ei lähe, mitte kunagi.

Mõned inimesed võivad ikka täielikud m*nnid olla. Mitte, et seda palju ette oleks tulnud. Saan rääkida vaid mõnest väga halvast ja paarist natuke paremast, kuid siiski mitte nii heast kogemusest. Õnneks.

Klienditeeninduses on see lihtsalt paratamatu. Tuleb ette päevi, kus viskad enne lauda jõudmist kandikutäie klaase maha, ajad Cava Brut Rose’d kliendile sülle (“at least it’s not red wine”), pöörad tellimuses midagi täiesti pea peale või unustad kellegi sootuks. Need kogemused tuleb selja taha jätta, võtta neid kui õppetundi ja edasi liikuda. Selliseid asju juhtub ja see on loomulik. Ei tohi pead norgu lasta.

Suurem osa inimestest on aga kõige suhtes üsna mõistvaks osutunud. See isegi üllatas mind veidi. Ooteaeg 50 minutit? Ei ole hullu, sina ei saa sinna ju midagi parata. Unustasid meile ketšupit tuua? Saame aru, me ei ole sinu ainukene laud. Vahel ikka mõnus, kui sind ei oota lauda minnes kurjad ja hukkamõistvad pilgud, vaid soojad inimesed oma soojade naeratustega.

Asi, mis mind alati naerma ajab, ja millest alati inimestega, kes on teenindajad olnud, heietan on see, kuidas ma nüüd ise väljas söömas käin. Või kui ma ükskõik kus käin. Hindan teenindaja tööd kordades rohkem. Sellest lihtsalt ei saa mööda vaadata. Üritan võimalikult vähe peavaluks olla ja kui näiteks poes müüjalt just kõige soojemat tere vastu ei saa, siis saan temast täiesti aru. See töö on täiega kurnav.

Siit arenebki välja hoopis eraldi teema: surmtüdinud teenindajad, kel on oma tööst niivõrd kõrini, et nad teeks parema meelega sadat teist asja, kui avaks neid paganama veinipudeleid. Viimasel ajal olen liiga palju erinevate artiklite otsa sattunud ja tuleb tõdeda, et tegelikult päris kurb ikka küll. Inimesed ei tee oma tööd südamega. Mul endal seda probleemi loodetavasti pole ja ei teki ka. Üritan ikka särada nagu vene jõulupuu ja suhelda ja seltsida ja jutustada ja vestelda (et õhtuks ikka cash’i koguneks, hehe).

Kord olin just nuga-kahvlit salvrätti keeramas, kui kuulsin vaevukuuldavat tere. Teretasin vastu ja tõstsin pilgu. Seal seisis mu sõbranna kes jahmunult prahvatas: “Issand, sul oli nii professionaalne nägu peas just, nagu teenindaja!”. Ei, kuule, ma tegelikult pesengi siin nõusid hoopis.

Ma armastan kliente, kellega saab vestelda ka muudel teemadel, kui näiteks… söök. Kord teenindasin üht Ameerika paari, kes olid mõneks ajaks Eestisse elama tulnud. Saadikud või midagi sellist. Teismeline tütar oli neil ka. Esiti kõnetas mees mind muidugi eesti keeles, sest nagu pärast nende kaasahaaravast jutust välja tuli, võtsid nad veel kodumaal olles lausa eesti keele kursuseid. Sestap ei saanudki ma esialgu aru, kellega tegu.

Mida aeg edasi, seda rohkem sain aru, et see ongi kõige parem kogemus, mis mul kunagi olnud on. Naine, vist oli Katherine*, üritas öelda midagi rõõm tutvuda sarnast, mul jooksis kohe peast läbi muidugi küsimus, et kas ta ütles nüüd midagi hispaania keeles või mis see oli? Naeratasin ja rääkisime edasi. Ühtäkki olid nad oma ootavate pilkudega nagu:

“How was it?”

– (segaduses) “How was what?”

Tüübid purskasid täiega naerma. Üritasin siis aru saada, et kus see nali on, tahaks ka naerda. Katherine siis seletas. Vastasin väikse muigega et “Ooooh, I thought you said something in Spanish”. Nad hakkasid veel rohkem naerma. Ma ei saanud sinna midagi parata ja lagistasin ka ise naerda, lausa nii, et pisarad silmis… lihtsalt armastan ameeriklasi.

Kui olime pisut seal kõhud kõveras lõkerdanud, ütlesin neile parema variandi, mida inimestele öelda, sest tõepoolest, need õ-d ja ä-d võivad ühele eesti keelt mittekõnelevale tõeliseks katsumuseks osutuda. Meeldiv tutvuda on kindlasti kõvasti etem variant ja seda oli ka nendega tutvumine. Katherine nentis, et hea, et ta seda mulle ütles, mitte kellelegi tähtsale tegelasele kuskil Stenbocki majas.

*meil leidis aset kõige klassikalisem tutvumine – koos käepigistusega muidugi. Mehe nimi küll ei meenu, aga ka see oli midagi väga ameerikalikku.